Lodja taassünd - Jõmmu ehitamine 2005-2006

Lodja taassünnist huvitatud koondusid 2004. aasta kevadel Emajõe Lodjaseltsi ning seadsid eesmärgiks taasavastada kadunud lodjaehitustehnoloogia ning ehitada valmis üks Emajõe-Peipsi lodi. Ideed asusid toetama Euroopa Liit, Tartu linn, Tele2 Eesti AS ja Riigimetsa Majandamise Keskus.

Ülesanne oli keeruline - elavate kirjas ei olnud enam ühtegi lodjameistrit ei siin ega sealpool Peipsit. Ei leidunud ka märkimisväärseid ülestähendusi ehitustehnoloogia kohta. Alustati puhtalt lehelt ning õige tee leidmiseks tuli palju katsetada ja erinevate laevaehitusspetsialistidega konsulteerida. Õnneks leidusid Eesti Rahva Muuseumis mõned lodjajoonised ja 20. sajandi algupoolel tehtud fotod, Eesti Meremuuseumi kogus olid aga küllaltki täpsed lodjamudelid.

Emajõe äärde püstitatud lodjakojas valmistati ise kõik laevaehitusel tarvisminevad detailid ja vahendid – keerutati takunöörid, treiti puitnaaglid, lõigati mõõtu ja painutati plangud, sepistati naelad ja sinklid. Lodjaehitusele aitasid nõu ja jõuga kaasa ka üle 150 vabatahtliku.

29. aprillil 2006 sulpsatas maailma ainuke lodi tuhandete pealtvaatajate uudishimulike pilkude all ja ehitajate ärevate südamelöökide saatel õnnelikult Emajõele ning talle anti nimeks „Jõmmu“. Selle nime valis rohkem kui 600 nimekonkursile laekunud pakkumise hulgast Lodjaseltsi auliige, tuntud kirjamees Jaan Kross.

„Jõmmu“ on 12 m pikk, 7,5 m lai, kaalub 20 tonni ning temaga saab läbi sõita minimaalselt 80 cm sügavusest veest. Mast ulatub veepinnast 14 m kõrgusele ning purjepinda on 100 m2. Moodsa aja lisandina on lodjal ka vaikne ja keskkonnasõbralik 95 hj diiselmootor.